Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Soome100

Soome Vabariik 100

Tähistame koos!

Postimees

President Halonen: Mauno Koivisto oli minu poliitiline isa

1
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
October 27, 2016. Finland's Foreign Minister and former president of the country Tarja Halonen attends the final plenary session at 13th Annual Meeting of the Valdai Discussion Club in Sochi. | FOTO: Maksim Blinov/Sputnik

12. mai hilisõhtul suri pärast rasket haigust Soome kauaaegne president Mauno Koivisto. 93-aastane Koivisto oli poliitikuna paljudele eeskujuks, ent üks Soome presidentidest nimetas teda oma «poliitiliseks isaks».

Millist rolli president Koivisto Soome esimese naispresidendi Tarja Haloneni elus täpsemalt siis mängis?

Järgnevad katkendid on pärit Haloneni Helsingis antud intervjuust, mis ilmus 2013. aasta sügisel laupäevalehes LP

«Vanemate sõnul olin ma noorena olnud väga radikaalne tegelane. See jätkus ka siis, kui poliitikasse tulin. Olime Erkki Tuomiojaga (välisminister, kirjanik Hella Wuolijoki lapselaps) noored radikaalsed sotsiaaldemokraadid. Kuid Mauno Koivisto kaitses meid ja ütles, et olgu pealegi teisitimõtlejad ja maailmaparandajad, kuid karjatada ei saa neid sellest hoolimata. Koivisto antud usalduskrediit oli mulle suureks toeks ka hiljem, nii välisministeeriumis töötades kui ka presidendiametis (2000–2012). Ta on minu n-ö poliitiline isa. See ei tähenda, et me oleme alati kõiges ühel nõul olnud, ja see tähendab, et me oleme nüüdseks juba paljudes asjades temaga samal arvamusel.

President Koivisto on suurepärane inimene ja teate, tal on 25. novembril sünnipäev. Nagu ka mu tütrel Annal. Neil on täpselt 55 aastat vahet.

Eesti jaoks on president Koivisto ka märgilise tähendusega poliitik, sest just tema ametiajal Eesti taasiseseisvus. Ometi ei olnud Soome toona nende riikide seas, kes seda sammu avalikult tunnustas. See oli ootamatu, tekitades siiani vastamata küsimusi ja süüdistusi Koivisto aadressil. Mis oli selle taga?

Koivisto tahtis vältida olukorda, kus eesti rahvas veelgi rohkem kannataks. Ta tahtis kindla peale minekut, et te igal juhul õnnestuksite. Koivisto oli väga ettevaatlik. Ikka kohe väga ettevaatlik.

Marju Lauristin, mu hea sõber, ütles, et eestlastel olevat sama omadus. Ilmselt on see meie hõimupärand: ikka mõeldakse ärevalt samm ette – kuidas see mõjub ja mõjutab (Venemaad)?

Ent riigijuhina hoidis Koivisto juba president J. K. Paasikivi (1870–1956) maha märgitud liini: «Solidaarsus on oluline, kuid oma hoidmine on esmatähtis.»

Mulle tegi suurt meelehärmi, kuidas Koivistot selle eest materdati. Väga kõvasti, eriti just Soome ajakirjanduses.

Oleks nüüd siis aeg vabandust paluda?

See ei ole Soome poliitikutel ja Soome ajakirjandusel kombeks.

Aga põhjust teie arvates oleks?

Ütleksin niipidi, et peeglisse võiks nüüd vaadata küll. Nüüd on aga uus aeg ja juhatus. Loodetavasti on Eestiski uue õhin asendunud argiaskeldamisega ja loodetavasti on peagi elu sellises rütmis, et me märkame jälle üksteist naabritena. Ja seda, kui olulised me, põhjamaad, siin maailmanurgas üksteisele oleme.

Tagasi üles