Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Soome100

Soome Vabariik 100

Tähistame koos!

Postimees

Georgi Viies: minu Soome asjad

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
marimekko ja lagrits | FOTO: Visit Finland

​Helsingi Disainimuuseumis on maikuu lõpuni avatud näitus „100 Soome asja“. Soome 100. juubeliaastale pühendatud näitus esitleb igast Soome iseseisvuse aastast üht eset. See tõi omakorda laviinina kaasa hulga unustusehõlma vajunud mälupilte mu enda lapsepõlvest.

Esmalt meenus muidugi Soome televisioon – «Pikku Kakkose» Unemati multikad, Sininen Lenkki reklaamid MTV3-s, «Hittimittari».

Kutsun teid nüüd ajarännakule, et jagada mõningaid isiklikemaid mälestusi oma Soome asjadest.

YLE testitabel

Täiusliku meeldetuletajana oli näitusel ülisuur rüiuvaip YLE TV2 testkaardi kujutisega. Ma võisin olla umbes 10–11-aastane, kui saime osta uue värviteleviisori. Ma arvan, et me saime selleks vist mingi ostuloa. Televiisor oli vene päritolu Rubin 714.

Kuna tolleaegse Nõukogude Liidu telestandardiks oli Secam, aga Soomes samal ajal Pal, siis Soome pilti nägi hääleta ja säbrulisena. Isegi see ei aidanud, kui katusel oli spetsiaalne Soome poole suunatud lisaantenn. Nii tuli kutsuda parandajamees, kes paigaldas televiisorisse maagilise asja, Soome ploki.

Mäletan selgelt, kuidas remondimees võttis televiisori tagant lahti ja tinutas kuskile külge väikse metallkarbi, millel lüliti. Kui ta oma töö lõpetas ja lülitit vajutas, juhtus ime – YLE testitabel muutus värviliseks ja taustal kostis raadioheli. Soome plokk töötas. Ja nii sain ma peagi kassettmakiga lindistada oma esimesed Lääne lood otse „Hittimittari» saatest.

Lagrits

Mu ema töötas mingi aja Tallinn–Helsingi laeval. Ta ostis laeva taxfree-poest tihti kaasa assortiikommipakke. Nendes pakkides oli päris palju musti lagritsakomme. Need aga emale ega mu vendadele ei maitsenud. Nii sain ma kõik mustad kommid endale. Minust sai loomulikult lagritsafänn.

Ma saan aru, et lagrits ei ole ainult Soomele omane, kuid minule on lagrits kindlasti Soome asi. Ja tänapäeval on Soomes lagritsasõbra elu väga mõnus. On lagritsafestival, lagritsaga toidud restoranides ja poestki leiab igasugust lagritsa-salmiaki maiust šokolaadist jogurtini.

Nokia talverehvid

Nokian Hakkapeliita naastrehvid olid esimesed naastrehvid, mida mu isa ja vanaisa oma elus näinud olid. Ja mina ka. Aasta oli siis vist 1984. Värske importkraam oli mingil kummalisel põhjusel leidnud tee nõukogude autopoodi. Ja tutvuse kaudu meie garaaži.

Sõidukogemus nende kummidega oli kuninglik – pehmed talvekummid tekitasid “kerge» rooli nagu oleks autol roolivõimendi. Ja naastude krõbin vastu asfalti andis erilise uhke tunde – tänaval vaatasid inimesed autole järgi. Või vähemasti on mul selline mälestus õnnetundest, mis meie perre saabus uute Nokia naastrehvidega.

Karjala pirukas munavõiga

Kui kunagi 1990ndatel hakkas Fazer Eestis uutesse supermarketitesse väikseid pagarikodasid rajama, tekkisid tuttavate saiakeste kõrvale ka karjala pirukad. Mäletan, et need kummalised, vähese maitsega riisipudruga täidetud laevakesed meeldisid mulle juba siis. Alles palju hiljem sain teada, et munavõi teeb need pirukad veel eriti maitsvaks. Minu jaoks on karjala pirukas nii Soome asi kui üldse olla saab.

Nokia 2110

1995. aastal töötasin Tallinna Kaubamajas haldusjuhina ja pidin omale valima töötelefoni. Kõigil tähtsatel tegelastel olid siis NMT telefonid. Aga just siis hakati Eestis müüma esimesi GSM võrgu telefone. «Digitaalne side» – reklaamiti neid.

Mina sain valida esimeseks töötelefoniks Nokia 2110. See nägi välja hoopis teistsugune ja hulga väiksem kui tolleaegsed NMT telefonid. Ja tal oli ainulaadne Nokia tunnusheli. Olin väga uhke. Ainuke mure oli see, et alguses oli GSM levi ainult Tallinnas. Uhke olin ma selle Soome disaini ja tehnoloogia vidina üle ikkagi.

Siivouspäivä

Kui ma kuulsin sõna siivouspäivä (e.k. koristuspäev), siis arvasin, et see on mingi talgute moodi koristamispäev. Nüüd muidugi tean, millega on tegu. See on üks imetore kasutatud asjade ja rõõmsate inimeste tänavakarneval. Jah, kogu Helsingi linn on nagu üks suur kirbuturg. Just seal võid sa kohata lapsepõlvest tuttavaid erilisi Soome asju. Ja tegelikult ei peagi mitte midagi ostma – saad lihtsalt meenutada ja nautida vintage hõngu.

Kui tahad lapsepõlvest tuttavat eset taas kohata, jõuad veel näitusele «100 Soome asja» või siis Siivouspäivale sammu seada.

Kirjutis ilmus Soome Tuglase seltsi ajakirjas Elo 3/2017

Tagasi üles