Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Soome100

Soome Vabariik 100

Tähistame koos!

Postimees

Graniitmees: pidin nägema, kuidas suured süütud silmad ühe päevaga väsinuks ja kõikenäinuks muutusid

katkend Sirpa Kähköneni romaanist

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Sirpa Kähkönen ja raamat Graniitmees | FOTO: helmet.fi

Kirjandusfestivali HeadRead raames esitleb Soome kirjanik Sirpa Kähkönen oma romaani «Graniitmees». Kohtumine kirjanikuga toimub laupäeval, 27. mail kell 16 Kirjanike Maja musta laega saalis.  «Graniitmees» on lugu Soome noortest, kes 1920. aastatel salaja Nõukogude Liitu läksid.

​Nad loobusid oma kodumaast, nimest ja emakeelest. Nad uskusid, et ees ootab uus elu, tööinimeste paradiis, mille nemad ise üles ehitavad. Kuid utoopiad ei teostu ja maa, Stalini-aegne Nõukogude Liit, kuhu nad õhinal olid tulnud, ei võtnud neid omaks.

Sirpa Kähkönen (1964) on tänapäeva Soome tunnustatumaid kirjanikke. Ta on hariduselt ajaloolane ja kirjutanud mitmeid romaane oma kodukandi Kuopio lähiajaloost. Teos käsitleb tundlikku teemat – Soome pahempoolsete käekäiku sõdadevahelisel ajal. Ka on see raamat osalt Sirpa Kähköse perekonnalugu.

  • Autor Sirpa Kähkönen
  • GRANIITMEES
  • Originaalpealkiri: Graniittimies (2014)
  • Soome keelest tõlkinud Piret Saluri
  • Toimetanud Kai Nurmik
  • Kujundanud Heino Prunsvelt
  • 288 lk, kõva köide

Me tulime siia linna 1922. aasta kevad­talvel, varsti pärast seda, kui mu mees oli vangilaagrist vabanenud ja meid oli laulatatud.

Me suusatasime läbi märtsikuiste metsade, lumi oli paks ja kleepuv, põhjapoolse Soome suured kuusikud ei tahtnud meid minna lasta. Me tungisime sellele maale, surusime suuski lumest läbi, tõukasime tagant, nii et silme ees must, seljakott seljas ja ema kootud käpikud käes.

Katkend romaanist

Haledusel ei olnud revolutsioonilises elutundes kohta. See viis tagasi, lukustas vana külge. Sellest tuli vabaneda. Ehk kurnas mind ka see. Meditsiinilisel läbivaatusel ülikoolis kuulsin, et lapsest ilma jäädes kaotatud veri ei tahtnud taastuda, kuigi vahel saime kooli kantiinis söögiks isegi liha. Mul oli raske süüa, sest teadsin, et liha oli võetud maainimestelt, muidugi oli, ega siis lehmad Punase Koidu prospekti kivikindluste siseõuedel karjas ei käinud.

Kõige raskem oli harjuda tänavalastega. Rongid tõid neid maalt raudteejaamadesse iga päev, kuigi meie linn oli vaene ja vilets nagu roiskunud jões vettinud puunott. Kui soome klubis tutvustati besprizornõi-tööd, siis liitusin nendega ning läksin jaamadesse ja basaaridele patrullima. Õppisin kiiresti märkama uusi lapsi, kes, silmad suured, jaamades ja väljakutel ekslesid. Kui me siis neid ei tabanud ja neid abikeskustesse ei viinud, röövisid kogenumad tänavalapsed neilt kõik ja andsid neile asemele kõige armetumad räbalad, et nad alasti ei jääks. Pidin nägema ka seda, kuidas suured süütud silmad ühe päevaga väsinuks ja kõikenäinuks muutusid.

Oma seda tööd pidasin ühiskonnas kõige tähtsamaks, palju olulisemaks kui teoreetiline harimine. Liiga paljud, ka haridust saanud, suhtusid nendesse räpastesse lastesse kui söödikutesse, keda oleks pidanud mürgiga hävitama. Mind pandi ühe kogenud sanitari seltsimeheks ja ma hakkasin koos temaga öösiti läbi käima Oktoobri raudteejaama aluseid keldrilabürinte, kuhu hulguslapsed olid oma riigi asutanud.

Laste usalduse võitmine oli raske; sageli kadusid nad pimedusse nagu kakandid, kui oma laternatega käpakil nende koobastesse ronisime, aga kui paigale istuma jäime, tuli mõni neist asja uurima ja kui pealik küsima, mis meil tarvis on. Kui ütlesin, et Harkovskajal suures kultuuri­majas tegutseb tänavalaste oma teater, kuhu võib tulla igaüks, pani maakuulaja sedamaid plehku, soovides, et süüfilis mädandaks mu jalgevahe ja et katk võtaks sanitaril küljest ta meheriista, ja peagi kõlas seal, kuhu pealik oli oma kaaslaste juurde lipsanud, juubeldav lärmakas naer.

Õppisime kogemusest, et kohe ei tasunud valgustustööle asuda ja neile lastele harivat kätt ulatada. Me lihtsalt istusime laterna valgusesõõris, ja kui lapsed lõpuks meie juurde roomasid, andis sanitar neile suitsu ja mina jagasin leiba ja käsitööringi kootud sokke. Me sidusime kaltsudega kinnimässitud haavu ja võidsime kärnas kohti nahal, mida oli neil kõigil, sest nad kratsisid söödikute puretud ihu mustade küüntega. Neil olid täid, lutikad ja kirbud ja nende silmad olid rähmas. Nende seas oli ka kokaiinitarvitajaid. See oli neil aastatel tänavainimeste seas tohutu suur probleem.

Paljudel neist olid käsivartel ja rinnal pilte ja märke nagu merekarudel ja nad näitasid neid suure uhkusega. Nad oskasid rääkida keelt, millest mina sõnagi aru ei saanud – sanitar ütles, et see oli vangide ja röövlite murre, ja sellele lisaks olid Nõukogude Liidu kõikide piirkondade keeled, sest need lapsed tundsid Nõukogudemaad läbi ja lõhki. Kevaditi asusid nad ümber suurtesse põhjapoolsetesse linnadesse ja veetsid neis suve. Kui nad siis õhust sügise märke lugesid, kogunesid nad parvedesse ning pugesid jänestena rongidesse või jõelaevadele.

Kuulsin keldris sageli, kuidas lapsed jutustasid lugusid Taškendist, Samarkandist, Tbilisist, Bakuust ja Odessast: ma kuulsin, kuidas nad jõudsid põhja poolt sügisest lõuna raugetele randadele või kõrbe päikese­lõõsas kilgendavate valgete linnade tänavatele. Neil oli peas kogu suure maa raudteekaart ja nad teadsid, kus on liikluse sõlmpunktid, kus tuli rongi vahetada, et jõuda kasvõi mõnda linna kaugel idas.

Alati, kui olin oma külakosti välja jaganud, küsisin jõugu pealikult, kas nende seas on tüdrukuid. Harva oli. Keegi ei teadnud täpselt, kuhu tüdrukud kadusid. Teati, et tüdrukud said kergemini kasulasteks, aga suurtes jaamades tegutses ka naisi, kes meelitasid äsja linna tulnud orvuks jäänud tüdrukuid endaga kaasa tulema, lubades teed ja putru ja peavarju. Need inimesed kinnitasid, et esindavad tänavalaste komiteed, aga viisid lapsed mänguasjadeks korteritesse, kust enam välja ei pääsenud.

Kui vahel tüdruku leidsime, siis rääkisime talle koos sanitariga, mis sellest tuleb, kui poisi või mehega vahekorras oled. Valgustasime neid lapsi suguhaiguste asjas, vanusega arvestamata. Ütlesime, et viletsusse ei tohi lapsi sünnitada: et kuna nad ise on oma armetu olukorra ära näinud, peavad nemad kui naised, olgu nad kuitahes väikesed, aru saama, et nende kaudu satub üha uus põlvkond sügavale õnnetusse. Nägin, et paljud neist tüdrukutest olid juba kui naine ärganud ja vastuvõtlikud mõistma seda, mida rääkisin vastutusest, aga paljudel neist oli juba poiste seas oma sõber ja vastuvõtupunkti minek tundus seetõttu võimatu.

Need väikesed lapsed ja noored olid loonud keldritesse ja põlenud majade varemetesse oma ühiskonna. Kui küsisime, kes on nende juht, siis vahetasid nad alati pilke ja ütlesid: Piiter. Teadsin, et see oli linna hüüdnimi, aga Piiter tundus olevat tänavalastele niisama elav inimene kui mina või sanitar. Kui palusime, et nad Piiterist jutustaksid, siis kehitasid lapsed õlgu ja ütlesid, et ta on vanamees, kes liikus vaid pimeduses.

Tagasi üles