Suur soomlane, kes soovis saada eestlaseks

Soome 100 portaal
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
  • Kuidas mäletatakse luuletajat 91 aastat pärast surma?
  • Presidendi kõne asemel kõlab Leino luuletus
  • Kuula Leino luuletusi eesti keeles

Eino Leino päeva tähistatakse Soomes 6. juulil – armastatud luuletaja sünniaastapäeval. 1992. aastast on heisatakse sel päeval alati ka riigilipud ning tähistatakse luule ja südasuve päeva. Kes aga oli see mees ja kuidas hoitakse Soomes tema mälestust ning loomingut?

Soome rahvusbiograafia koostajate sõnul oli Eino Leino «kui sündinud luuletaja». Ta oli esimene, kes suutis soome keelt sujuvalt ka kunstipäraselt kasutada. Rahvapärimusest ja kalevalalikust taustast sõltumata haaras Leino laiemalt ka euroopalikku kirjandust ning temast kasvas kiiresti maailmakodanik. Alla poole sajandi pikkuse elu jooksul jõudis Leino nii mõndagi ehk numbrite keeles avaldas ta oma 47 eluaasta jooksul 80 kogumikku, neile lisaks hulgaliselt artikleid, arvustusi ja kolumne ning hulgaliselt tõlketöid. Ent, mis tähtsaim  – kirjutades oli Leino eesmärk piire kaotav inimlikkus. Olles loomult korraga nii kunstnik kui võitleja, kirjutas ta end sügavale soomlaste hinge. 

Tänapäsevases mõõtkavas vaadatuna oli Eino Leino (1878-1926) – nagu ta ise Eilas Lönnroti kohta kord torkavalt lausus – «rahvuslikul raamaturiiulil kivikujuna teiste seas».

Soomlane ei oska kujutledagi oma maad ilma Leinota. Fakt on, et Leino tahtis Soome kodakondsusest lahti öelda. Sedavõrd pöördumatult pettus sõjatraumast räsitud aateline rahuarmastaja oma rahvas ja juhtides. Ning kirjutas Vabaduse raamatule karmisõnalise eessõna. See pahandas omakorda Leino seniseid toetajaid ja lugejaid, kes nüüd aga talle selja pöörasid. Luuletaja ja kirjamees jäi ilma oma senisest toetusrahast ning lõpuks sai temast peaaegu kerjus. 

Kui Leino 1921. aastal Eestis viibis, saatnud ta Soome toonasele presidendile Ståhlbergile palvekirja, milles soovis Soome kodakondsusest lahti öelda. President jättis palve rahuldamata. Samal soojaga saatnud Leino palvekirja ka Eesti presidendile Konstanin Pätsile sooviga, saada Eesti kodakondsus. Kõik jäi siiski nii nagu oli. Ning kõigest viis aastat hiljem maeti Leino Soome riigi kulu ja kirjadega ning suurejooneliselt. Tüliõunast ja karmidest sõnadest hoolimata 

«See rahvas ei seedi midagi ega kedagi enesest suuremat. See rahvas on andekas oma vihas ja mitte armastuses, sest see ei või armastada muid peale enese ja omasuguste.

Kui mulle viimsel hetkel öeldaks, et siin maatükil elab rahvas, kes ei ole vennatapja ega pea salaviha, olles naabrile kade, võin siis ehk minagi parema põhjusega silmad kinni vajutada, sest siis mina tean, et Soome rahvas on surnud.» – Eino Leino raamatu «Vapauden kirja» eessõnas aastal 1918

Oma esimese luulekogu avaldas Leino 18-aastasena (1896). Need read on tänini soomlaste tegelikkuses: olgu õnnitluskaardil või pühendusi kirjutades – enim tsiteeritakse just Leino luuletusi. Nii on Leino luuleridadest saanud ühisvara, mida kasutades sageli isegi enam ei mainita, et tsitaadi pani kirja kord Eino Leino.

Oma eluajal polnud see kõik aga Leino jaoks sugugi enesest mõistetav tulevik. Ta ei olnud tunnustatud luuletaja ega peetud ka paljuks temaga arvestada. Oli ta ju uuendusmeelne ning tabude muutja. Boheemlase maine saatis Leinot ja rüütas mehe fiktsioonirohkesse legendi-keepi. Nii on ka paljud Leinost loodud näidendid ja filmid pigem pinnapealsed vesivärvipildid, milles tema elujanulise loomingu sügavaim sisu on jäänudki mõistetamatuks.

Soome luulesõbrad armastavad Leino luulet aga sedavõrd, et 70 aastat pärast luuletaja surma ilmunud Hannu Mäkelä romaan «Mestari» (e.k. «Meister. Eino Leino elu ja surm», Sinisukk, 2003) ronis hetkega raamatumüügi tippu ning tõi endaga kaasa ka uue ja noorema põlvkonna huvi  Leino luulekogude vastu.

Ma laps olen heleda heinakuu – nii tõlkis Debora Vaarandi Eino Leino luuletuse, mis kõlab soomekeelsena ja viisistatuna järgnevas videos:

Naeratav Apollo aastast 1989

Eino Leino kuulsaim teos soomlaste jaoks on ilmselt see, mida loeb koolitatud näitlejahääl Soome rahvusringhäälingu eetris ette igal aastavahetusel – vahetult enne, kui Helsingi Toomkiriku kellatornis kõlavad uue aasta saabumist kuulutavad kaksteist kellalööki. See luuletus on «Hymyilevä Apollo» (e.k. «Naeratav Apollo») – soome raadiokuulajate armastatuim luuletus, mille pikkus ja mõttesügavus on võrreldav iseseisvusmanifesti ja põhiseadusega.

Oh inimesed, teineteist sallige, nii suur, suur on maa ― «Hymyilevä Apollo» 1898

33-salmiline «Hymyilevä Apollo» on viimane osa Leino kolmeosalisest poeemist «Hümn», mille Leino avaldas 1898. aastal ilmunud kogumikus «Sada ja üks laulu» («Sata ja yksi laulua»). 

Luuletus kõneleb armastusest, omavahelisest mõistmisest ja luuletaja kutsumusest. Ent siin võib kuulda ka kommentaare tolleaegse rahvuspoliitika aadressil. Leino igatses üksmeelsust erimeelsuste asemele:

«Näe, tuisus kui ühte hoiavad kaks, on teekondki muutunud kergemaks.» – «Hymyilevä Apollo» 1898

Umbes seitse minutit kestev luuletus esitatakse Soome YLE 1 raadiokanali eetris nüüd traditsiooniliselt igal aastavahetusel. Ent esimest korda kõlasid need read aga 1948. aastal. Lugemisele kuuluvad siiani alati ühed ja samad rahvuslikule üksmeelele kutsuvad salmid (2-5 ja 9-10), mis on kui Eino Leino aegade tagune südamele panek ja meenutus Soome rahvale.

Luule ja südasuve päev

Eino Leino sünniaastapäeval tähistatakse Soomes laiemalt luule ja südasuve päeva. Traditsiooni algatas näitleja ja etleja Veikko Sinisalo, kes tegi 1991. aastal vastava ettepaneku toonasele Soome kultuuriministrile. Minister Tytti Isohookana–Asunmaa innustus mõttest sedavõrd, et aasta hiljem – 6. juulil 1992 kuulutatigi Kajaanis, Leino sünnipäeval välja luule ja südasuve päev. Kalendrites on see päev alates 1998. aastast. Ka selleks tehti eraldi ettepanek ning algatajaks oli kirjandushuviline Elvi Löhönen. Eino Leino päeval heisatakse Soomes riigilipud.

Vaata ja kuula, kuidas on Eesti Televisioon ja Eesti Raadio kajastanud soomlastele nii armast luuletajat. Leiud on pärit ERRi video- ja audioarhiivist:

TELEARHIIV:

Aino Kalda ja Eino Leino lugu – kompositsioon kahes osas. Mängivad Milvi Koidu ja Ago-Endrik Kerge. Režissöör Aime Kala, toimetaja Hanneli Reili.

RAADIOARHIIV:

KAS TEADSID, ET EINO LEINO:

  • sünninimi oli Armas Einar Leopold Lönnbohm;
  • oli soome kirjanik, kes oli eelkõige tuntud andeka ja mitmekülgse luuletajana. Ta kirjutas ka romaane ja tõlkis soome keelde nii proosat kui luulet, muu hulgas Dante «Jumaliku komöödia».
  • Tegutses ka ajakirjanikuna.
  • Kuulus vabameelsesse ringkonda Nuori Suomi.
Kommentaarid
Copy
Tagasi üles