Soome vanim inimene abiellumisest: sobivat meest pole veel leidnud, äkki veel kohtan!

110-aastane Helvi Kärki elas veel kolm aastat tagasi üksinda Hämeenlinnas oma kodus. Pildil on ta hooldekodus, oma armsate asjade keskel.

FOTO: Kuvatõmmis Helsingin Sanomatest

Soome suurim päevaleht Helsingin Sanomat otsis üles riigi vanima inimese ja käis tal külas. Hämeenlinnas elav Helvi Kärki tähistas hiljuti oma 110. sünnipäeva.

Praegu elab Kärki vanadekodus, kuhu ta kolis alles kolm aastat tagasi kui liikumisvõime halvenes ja nägemine kehvaks jäi. Enne seda elas tarmukas vanaproua täiesti üksinda. Hooldekodus küsinud Helvilt üks ta uutest kaaslastest seda kuuldes, et kas naisel siis tõesti abikaasat pole kunagi olnud.

"Ei ole veel sobivat meest leidnud, aga ega seda ju kunagi tea, äkki veel kohtan," olla Kärki vastanud.

Neis sõnades kangastub Helvi optimism ja tulevikku vaatav hoiak, kinnitanud ka Helvi sugulased.

Nüüd räägivadki Helvi eest peamiselt teised, sest naine ise pole viimastel kuudel enam kõnelnud rohkem kui mõne üksiku sõna. Ent pildialbumid on fotosid täis ja õnneks teadsid Helvi nõbude lapsed neid lugusid Helsingin Sanomate ajakirjanikule edasi rääkida.

Helvi Kärki sündis 7. detsembril 1906. aastal, nii on naine pea päeva pealt 10 aastat Soome riigist vanem. Pere neljast lapsest – kahest vennast ja õest – oli Helvi vanim.

Soomes 1918. aastal puhkenud sõjast olla Helvi enim meenutanud seika, mil kogu pere punaste eest kodumaja alla peitu puges. Peidikust hoolimata võeti Helvi isa ühel päeval vangi, ent sõja lõppedes tuli mees elusana pere juurde tagasi. 

Noil aastal murdis Euroopas pandeemiaks kasvanud hispaania gripp (viirusliku hingamisteede haiguse lõppfaasiks oli kopsupõletik) kahe aasta jooksul enam kui 30 miljonit inimest. Soomes viis haigus ligi 25 000 inimest, teiste hulgas haigestusid ka Helvi ja tema väikevend, kes aga raskest haigusest ei toibunudki.

Pildil on Helvi (vasakul nurgas) koos oma perekonnaga: istuvad ema Alina ja isa Oskar. Seisavad: Pentti, Irja ja orvuna perre võetud Pauli.

FOTO: Kuvatõmmis Helsingin Sanomatest

Koolis Helvi suurt käia ei saanud, sest ajad olid sellised. Ent lugemise ja kirjutamise sai ta selgeks ning siis asus isa nõudmisel koduses majapidamises talitama. Helvi teadis kõike tarvilikku sigade, kanade ja hobuste elu-olu.

Hiljem olnud Helvil võimalus ka ämmaemandaks õppida, ent sellest koolitusest ta loobus. Sest ei soovinud "naise alumist otsa näha".

Ka olnud Helvi alati harras usklik, kes kirikus käinud igal võimalikul juhul ja kuni ise veel suutis astuda. Pärastpoole kuulanud hoolega raadioülekandeid.

Oma päriskodust pansionaate kolides palus naine kaasa vaid kõige tähtsamad ja armsaimad esemed. Muuhulgas on tal raamaturiiulis piibli, Uue Testamendi ja lauluraamatu kõrval rahvuseepos Kalevala ja Soome kirjandusklassikasse kuuluv Aleksis Kivi "Seitse venda".

Helvi on üht-teist oma elust ka üles kirjutanud. Üks viimastest sissekannetest, mis pärineb uue sajandi algusest, on liigutav ja igatsust täis sõnum oma siit ilmast lahkunud perele:

"Loodan, et olete kõik, kogu mu pere – ema, isa, Pentti, Irja ja Eino – igavese rahu riigis. Palvetage lakkamatult Taevaisa palge ees, et minagi pääseksin siit sünnimaalt, üles teie juurde. Siin on juba nii külm ja pime, et igatsen teie, mu armsate juurde. Ma ei jaksa enam üksi oma teed käija, vaid vajun."

Tagasi üles