Manuela Bosco: mis on saja-aastase ilu saladus?

Soome 100 portaal
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Manuela Bosco
Manuela Bosco Foto: Suomi 100

Kunstnik, näitleja ja endine olümpiasportlane ning Suomi 100 juhtrühma liige Manuela Bosco arutleb oma kolumnis kunsti olemuse üle tänases maailmas. Millisena ja mil moel saja-aastane riik loovust ja liigutust vajab?

Kogu meie iseseisvuse ajaga võrreldes on just praegu see hetk, mil kunst on vaat et kõige olulisem.

Mõistan, et see kõlab suureliselt, kuid ma tõesti usun nii. Sest kunst on ainus väljendusvorm, mis meid kõik, rahvuse ja riigipiiri ülesena kõnetada suudab. Kunst  annab vabaduse hingata sügavalt sisse ja rahulikult välja. Vabalt. Vabana.

Kunst loob (liikumis)ruumi, kuhu meil kellelgi pole muidu võimalust pääseda. Vähemalt mitte avalikult. Seda on kunst alati teinud ja teeb ka edaspidi. Vastasel juhul on kunst surnud.

Aistide kaudu avatud elu

Maailma vaimne tervis on just nüüd meeletute turbulentside küüsis. See on tajutav meilgi: elame vastureaktsioonide kuldajastul, mille valgusküllaseim visioon juhib meid tugevalt ühte hoidma – võrdsuse, sallivuse ja (ühes)koostegemise rõõmu tundes. 

Kunstnike ülesanne, kui minult küsite, on just selle visiooni teostus. Viia inimesed kokku ja luua side – igaühe võimalustele vastavalt ja loomule sobivana. Kunstnikud on alati leidnud ilu sealt, kust seda niisama lihtsalt ei osata otsidagi. Kunstnikud loovad lootust ja annavad julgust neile, kes seda enim vaja.

Leino, Sibelius, Sella, Rautavaara, Simberg... meil on alati olnud palju liigutajaid ja puudutajaid, kes on andsid oma elu ja hinge sünnipärasele andele. Selleks, et miski ka meie sees võiks liigutuda.

Kunst kõlab hinges ja kehas

Ei oleks meist ju keegi huvitunud kultuurist, spordist rääkimata, kui see meid nii võimsalt  ei kõnetaks.

Kunsti ja spordi tähtsaim ülesanne on meid aistide kaudu kauniduse riiki juhatada. Sinna, kuhu on analüütiliselt võimatu pääseda.

Ent see on bioloogiline vajadus «hingata elu», tunda pulssi, tajuda tukseid kogu hingest ja kehaga. 

Parimal juhul paneb kunst meid tajuma, tundma ja tunnetama asju, mis on meile olulised, ka saja-aastasena. Selline mõju on kunstil. Selline võim on spordil. Selline olgu elu. Tundmusi ja puudutust ei peaks meist keegi kartma. Mida tugevamad on tunded ja mida ehedamaid – sageli koos kogetuid – kogemusi me jagada võime, seda võimsam on meile elada antud elu. Sest toob meie hetkedesse tagasi siiruse, luues sideme olulisega.

Soome juubeliaastal täitub me maa ennenägematul määral kultuuri- ja spordiüritustega. See ei ole juhus. Soomes on tuhandeid suurepäraseid kunstnikke ja sportlasi. Kuid veel rohkem on me maal inimesi, kes kultuuri ja sporti armastavad. 

Saja-aastane jätab mällu püsiva jälje

Kunsti kogedes on inimene kõige enam alasti ja just seetõttu ei saa me kunstita elada. Me igatseme vabadust ja kunst võimaldab meile selleks sotsiaalselt heakskiidetud raamid – neis raamides paljastame oma alasti tõe.

Loodan kogu südamest, et saja-aastane Soome liigutab ja puudutab juubeliaastal igaüht, kes saja-aastase mõjusfääris elab. Moel, mis puudutab meid nii võimsalt, et miski oluline sisimas avaneb. Muutes me elu argised hetked kraadi võrra soojemaks.

Nagu ütleb vanaema oma lapselapsele «Lumekuninganna» muinasloos: «Südamesoojuseta elatud elu on asjata elatud. Kui su süda on aga suletud, leiavad su hinge tee hirm ja umbusaldus. Olgem siis tähelepanelikud!»

Elagu siis kunst ja tõde juubeldava Soome südames, sest ilma ühtsuseta ei ole meil mitte midagi! See on saja-aastase ilu saladus.

Kolumn on soome keeles loetav Soome juubelilehel

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles