Psühhoterapeut Tommy Hellsten: me ei söanda olla inimlikud

Soome 100 portaal
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Soome psühhoterapeut Tommy Hellsten
Soome psühhoterapeut Tommy Hellsten Foto: Suomi 100 / Leena Koskela

Soome psühhoterapeut Tommy Hellsten on veendunud, et mida rohkem on meie töökohtades niiöelda miiniväljaga inimesi, seda sagedamini astub keegi miini otsa. Mis on selle veendumuse taga ja kuidas sellisel juhul töökohal end turvaliselt tunda?

Järgnevad katkendid on pärit äsja ka eesti keeles ilmunud Tommy Hellsteni raamatust  «Võidujooks ajaga. Kaugemale vaatamise kunst». Raamatu avaldas kirjastus Pilgrim. Pikemat katkendit saab lugeda porataalist elutark.ee

* * *

​Mida rohkem on meie töökohas inimesi, keda ümbritseb miiniväli, seda sagedamini astub keegi seal miini otsa. Töökohast saab sel juhul ebaturvaline koht, sest inimesed on ettearvamatud. Keegi ei suuda teiste reaktsioone lõpmatuseni ennetada. Sotsiaalsetest oskustest ei paista olevat mingit kasu, sest need ei pruugi olla seaduslikud. Miinide plahvatamine võib jahmatada nii miinide panijaid kui ka neid, kes miini otsa astuvad

Pelgalt raha ei tee kedagi õnnelikuks. Kõrge palk ja hüvitised teevad korraks rõõmu, aga aja jooksul tuleb ilmsiks nende sisutühjus.

See, kes pole oma miiniväljast teadlik, kipub alatasa ülevoolavalt teisi süüdistama.

Sageli paneb õhkija imeks teiste inimeste ülemäära ägedaid tundepuhanguid. Võib juhtuda sedagi, et ta hakkab ennast õigustama. Teine tegi midagi valesti ja asi ants. Muidugi mõista tohin ma sellele reageerida. See, kes pole oma miiniväljast teadlik, kipub alatasa ülevoolavalt teisi süüdistama. See murendab õhkkonda töökohas. Nii sünnib kergesti arusaam, et keegi ei tohi teha ainustki viga, sest vigade tegemisele reageeritakse nii raevukalt. Sellepärast oleks hea aru saada, milles on õigupoolest asi.

Kui töökohas on juhtimine puudulik, kui töötegijast ei peeta lugu ega võeta teda kuulda, moodustub alati ohtlikke miinivälju. Kui juht astub oma alluvast üle, pole viimasel tihti võimalik olukorra lahendamiseks omalt poolt samme astuda. Niisiis neelab ta ülekohtuse kohtlemise ning sellega kaasnevad tunded lihtsalt alla. Kui halvasti koheldul pole heatahtlikku kaaskonda, kes ta ära kuulaks, jääb talle hinge tundemiin. /-/

Inimeseks jäämisest tööelus

Maailm muutub pidevalt ja koos sellega muutub ka tööelu. Tulevikus on töökohtades üha enam pädevaid ja asjatundlikke inimesi, kes teavad, mida nad väärt on. Rutiinne tehasetöö väheneb sedamööda, kuidas masin vahetab inimese välja. Et organisatsiooni ja töötaja käsi hästi käiks, on tulevikus üha enam vaja uuendusmeelsust, loovust ja meeskonnatööd. See on suur väljakutse nii juhtidele kui juhtimiskultuurile. Kui tahetakse, et inimesed end töökohal hästi tunneksid, tuleb loobuda käsuliinidest, mis on juba ajast ja arust. Töö peab muutuma elu osaks, see ei tohi jääda koormaks, mille kandmisega tuleb järgmise suvepuhkuseni kuidagi hakkama saada. Peab olema võimalik elada ja ennast teostada ka enne pensionile jäämist.

Tootmine ja tarbimine on ikka olnud eesmärk omaette, seda endastmõistetavat tõsiasja pole suudetud kahtluse alla seada. Töö tulemuslikkuse ainsaks mõõdupuuks on olnud raha. Töötajaid on püütud töö külge siduda esmajoones raha ja teiste materiaalsete hüvede abil. Aga arvukad uurimused näitavad, et heaolu ei looda ainult rahaga. Asjad näivad olevat lausa vastupidi: seal, kus jõukus kasvab, heaolu hoopis väheneb. Pelgalt raha ei tee kedagi õnnelikuks. Kõrge palk ja hüvitised teevad korraks rõõmu, aga aja jooksul tuleb ilmsiks nende sisutühjus. Et töötajad tahaksid tööd teha ja sooviksid töötada just selles töökohas, tuleb neid kuidagi teisiti motiveerida. On vaja õppida inimest mõistma sügavamalt.

Meil kõigil on inimlikke vajadusi. /-/ Inimlikest tarvetest kõige sügavam on vajadus olla nähtud. Iga töötaja peab tundma, et tema juhataja teab, mis tööd ta teeb ja missugused on peidetud karid selles töös, kuidas on töötaja oma ametioskustes edenenud, missuguseid erioskusi tal on ning kuidas ta võiks ja tahaks neid oskusi edasi arendada. Juhatajal ja tema alluval peaks olema inimlik suhe. Me vajame personaalset kohtlemist lihtviisil sellepärast, et oleme isiksused. /-/ Juhtimine kui seesugune peaks ikka enam ja enam muutuma inimeste juhtimiseks.

Inimest ei saa juhtida, kui teda ei nähta. Kui nähakse vaid numbreid statistikatabelites, ei nähta inimest, kes on nende numbrite taga. Kui juht ei näe töötajat, on põhjuseks enamasti see, et ta ei näe iseennast. Juhtimine on ilmvõimatu, kui ei teadvustata iseennast ja oma inimlikkust. /-/

Iseendaga tutvuse sobitamine tähendab ennekõike tuttavaks saamist oma inimlikkusega ja oma nõrkustega. Maailmas on kahesuguseid inimesi: need, kes on oma nõrkustest teadlikud, ja need, kes veel ei ole. Me kõik oleme inimesed ja ekslikkus kuulub inimeseks olemise juurde. See tähendab, et oleme nõrgad. Aga selle nõrkusega on imeline lugu. Selles nõrkuses on peidus tugevuse võti. Tõeline tugevus sünnib alles siis, kui oleme kohtunud oma nõrkusega. Säärane tugevus, mis rajaneb oma nõrkuse eitamisel, on haige tugevus. Sel juhul põeme tugevusehaigust. Tõelises tugevuses on alati annus alandlikkust. Alandlikkus aga ei tähenda iseenda alahindamist, vaid enda tundmist.

Aga inimene võib oma nõrkuse paljastada üksnes seal, kus inimlikkust austatakse ja ta saab seda teha turvaliselt. Inimlikkust peetakse au sees seal, kus on alandlikkust. Alandlikkus on tugevus, mis on heas läbisaamises nõrkusega.

/-/ Inimesest lugupidamine ei tähenda seda, et kõiki tema tegusid heaks kiidetaks, vaid seda, et teda isiksusena tunnustatakse.

* * *

/-/ Liiga suur üksildus sünnitab haiget tugevust. Siis me ehitame ja säilitame fassaade. Me ei söanda olla inimlikud. Kaotame oma alandliku meele ja samas ka võime olla inimestega ehedas vastastikuses suhtes. Selle asemel et inimestega kohtuda, kasutame neid ära. /-/ Kui juht on inimlik, süvenevad väärtused töökohas. Kõige tähtsam pole siis enam mitte see, mida inimene teeb, vaid see, kes ta on. See ei vähenda organisatsiooni tõhusust, vaid suurendab seda. Inimesed, kes on iseendaga heas läbisaamises, teevad tööd paremini kui need, kelle jõuvarusid rakendatakse esmajoones tulemuslike näitude saamiseks. Tööd võib teha hästi ja olla samal ajal rahul. Rahulolu on tõhususe sünnipaik.

Raamatu avaldas kirjastus Pilgrim. Pikemat katkendit saab lugeda porataalist elutark.ee

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles