Kaksikmaa kui unistus Eesti-Soome liitriigist (1)

Kohtusin soomlannast lavastaja Anni Mikkelssoniga esmakordselt mai algul. Etenduse kontseptsiooni tutvustades laob Anni mu ette lauale enamuse Soomes ilmunud Eesti ajalugu käsitlevaid raamatuid, mida ta on hoolega lugenud. Käsikirja siis veel polnud, oli idee ja lavastaja  nägemus. Eestlaste ja soomlaste ühine maa hakkab kasvama tööprotsessi käigus.

Anni plaanis viia näitlejad nende enda meelemaastikele, üksikininimese ja rahva teadvustamata alateadvuse ja teadvuse tasanditele. Lavastaja ütles, et eelmiste põlvkondade lugu on igal pool, muuhulgas iga inimese kehas:

«Minu selg on vanaema oma, ma kannan selles kurbust ja rõõmu, ma ei tea täpselt kogu oma vanaema lugu, aga ma aiman seda. Kannan endaga kaasas vanaema kehahoiakut. Selles lavastuses avaneb ajalugu eelmistelt põlvkondadelt meile päranduseks jäetud kehakogemuste, mälu ja lugude kaudu.»

Sain võimaluse olla selles lavastamise protsessis ühe päeva, näitlejatega loova protsessikirjutamise workshopi läbi viies. Uurisime ja kaardistasime üksikinimese ja meie ühist soomlaste-eestlaste psühhoajalugu.

Anni Mikkelsson ütles, et näidend saab teoks just sobival ajal, kui Soome ja Eesti peavad 100. sünnipäeva. Idee sellisest lavastusest on küpsenud kolm aastat noorte soome ja eesti näitlejate omavahelise läbikäimise ja tööprojektide käigus.

Vahetult enne esietendust ütles lavastaja, et nad on leidnud uue perspektiivi, kuidas luua elu ja armastust kahe maa vahele.

«Me oleme uurinud, kuidas ajalugu kulgeb läbi põlvkondade alateadvuste ja kehade, kandes rakumälus eelmiste põlvkondade soove ja unistusi, kaotusi ja valu. Me jutustame, tantsime ja laulame need teadvustamata kogemused avalikuks. Oleme mälu ja kehamälu arheoloogid – jagame lugusid ja loome usaldust. Toome teatri kaudu inimesed ühte.»

Loova tööprotsessi  käigus on kujunenud näitlejate vaheliseks keeleks n-ö läänemere esperanto, kus eesti ja soome keel kõlavad kokku, saavad üheks ja kõigile arusaadavaks.

Lavastaja tõi näiteks, kuidas seda ühist ajalookogemust lavastamise käigus näitlejate kehast on otsitud.

«Kui laps sünnib, siis ta nutab ja teda kussutatakse, sellest liikumisest tulev väristamine on seotud turvatunde ja lohutusega. Seda liikumise elementi oleme kõik beebieas kogenud, ainuüksi see liigutus, selle teadvustamine meie kehas ja tunnetes teeb meid inimestena lähedaseks. Värina kaudu saab käsiteda ka kaotusevalu ja surma.»

Mikkelsson lisas, et uue põlvkonna esindajatena ei näe nad vajadust tuua võrdlusi, kes hakkas II maailmasõja ajal vastu ja kes mitte.

«Me läheme läbi ühiste lugude, laulude ja liikumise kogemuste jagamise kaudu ja loome ühist riiki, kus pole vahet, kes on soomlane, kes eestlane. Me kasvatame seda lugu fragmentselt, selles on kutse: inimesed, kuulake üksteist! Looge omavahel soojust! Jagades lugusid võime saada üheks. Kõne mõjutab inimest, kuidas, milliste sõnadega, lauludega, lugudega me kõnetame üksteist.»

Idee Eesti-Soome liitriigist, mida «Kaksismaa. Kaksoismaa» lavastaja ja näitlejad ellu äratavad, on vana, sel on oma arengukaar. 19. sajandil ja 20. sajandi algul unistasid mitmed Eesti poliitikud ja kultuuriinimesed Eesti-Soome ühinemisest Austria-Ungari keisririigi eeskujul.

Ajaloolane Seppo Zetterberg on meenutanud paljudes oma artiklites ja teostes, et juba esimesel üldlaulupeol 1869 Tartus osales kaks soomlast Reinhold Aspelin ja Carl Gustav Swan, et arutada eesti ja soome rahva keelte lähenemise võimaluse üle. Lydia Koidula kirjutas tollal Kreutzwaldile, et me panime laulupeol Soome sillale nurgakivi.

1870. aasta algupoolel kirjutas Koidula oma armastatud soomlasest sõbrale Antti Almbergile, et «Soomemaa on meil alati kui laiem ja suurem isamaa mieles ja südames». Almberg vastas lootvat, «et kord see päev koidab, mil Eesti ja Soome rahvas ühendatud, iseseisva rahvuskonnana võtab osa inimsuse suurest kultuuritööst!»

Ja kui 1881. aastal sai Soome Kirjanduse Selts 50aastaseks, kirjutas Koidula oma kuulsa luuletsükli «Soome sild»:

Silla otsad ühendatud,

Kandes ühte isamaad

ja et

Issand ise jagab hinda,

Et meil kokku käivad teed!

Romantiline ja luuleline Soome sild hakkas vähehaaval saama konkreetsemat sisu. Pärast 1905. aasta revolutsiooni kirjutas end Soomes varjanud Konstantin Päts kaheosalise visiooni «Soome-Eesti sild», mis ilmus Peterburi Teatajas 1909. aastal. Päts kirjutas, et eestlastel pole teist lähemat kultuurrahvast kui soomlased. Soome ja Eesti vahel tuleks eriti edendada majandus- ja kultuurisuhteid. Näiteks pani Päts ette asutada soome-eesti pank ja korraldada ühiseid põllumajandusnäitusi.

Kui Venemaa olukord muutus sügisel 1917 üha kaootilisemaks, siis arvas pikalt Soomes elanud Gustav Suits, et Eesti peaks pürgima iseseisvuse poole ja samas moodustama uniooni Soomega.

Kirjanik Frideberg Tuglas kirjutas samal aastal 1917. ajalehes Uus Postimees kaheosalise kirjutise «Aja küsimused». Vana Soome silla mõte on nüüd taas esile kerkinud ja enam mitte romantilise unelmana.

«Ei, see ei ole paljas unistus. See on suurem küsimus kui meile ajaloos kunagi on esitatud.»

Aastal 1918 arendati Soome ja Eesti uniooni Saksamaa varjus. Saksamaa oli veebruaris okupeerinud Eesti. Soome valitsus oli aga kutsunud kodusõjas Saksamaa appi ja järgis Saksa orientatsiooni novembrini.

Aprilli keskel andsid polkovnik Johan Laidoner ja maanõukogu liige Julius Seljamaa Peterburis põranda all tegutsenud endisele Soome ministrile ja riigisekretärile Carl Enckellile dokumendid, mis tuli toimetada Soome riigihoidjale Pehr Evind Svinhufvudile.

Svinhufvud küsis, kas poleks mõeldav, et Eestist saaks riik, mis moel või teisel liituks Soomega. Näiteks nii, et Soome, Ida-Karjala ja Eesti moodustaksid kaksikmonarhia, millel oleks ühine kuningas. Kahe sõjavaheline poliitiline elu läks aga oma teed, oli kemplemisi, identifitseeriti end suurriikide ootuste järgi.

Kui Nõukogude Liit okupeeris 1940. aastal Eesti, haaras president Konstantin Päts taas oma lemmikteema järele Soome-Eesti ühisusest. Päts toimetas 1940. aasta 30. juunil – samal päeval, kui ta Tallinnast koos perega Stalini käsul Venemaale küüditati – Soome Tallinna-saadikule Paavo Johannes Hynninenile kirja, mida on vahel kutsutud Pätsi testamendiks. Päts pani ette, et Eesti peaks ühinema Soomega liitriigiks, kus ühised oleksid riigikaitse, välispoliitika, majanduspoliitika ja rahaühik. Kahjuks oli siis juba hilja. Piiririikide ühine välis ja kaitsepoliitika oli ebaõnnestunud, ees olid sõjaastad.

Eesti-Soome ühisetendus toob meid uude aega jagab lähedust ja jagab inimliku kokkuhoidmise sõnumit.

«Kaksismaa/ Kaksoismaa» 

• lavastab Anni Mikkelsson (Soome, Meriteatterist;
• kunstnik on Kristel Maamägi; 
• valguskujundaja Mari-Riin Villemsoo (TÜVKA); 
• koreograaf on Suvi Kemppainen (Soome);
• osades: Jonnakaisa Risto, Vera Veiskola, Heidi Ajanto, Hennariikka Laaksola, Laura Niils, Liina Leinberg, Kaija M Kalvet, Birgit Landberg, Karl Edgar Tammi ja Mihkel Kallaste.

MILLAL?

Esietenduse on 21. juunil. Järgmised etendused 27., 28. või 30. juunil ning  1. ja 2. juulil. Etenduse algus on kell 19.

Etenduse kestus 1 h 40 min koos vaheajaga. 45 minutit enne etenduse algust ja vaheajal on avatud kohvik Kaksismaa Kuppila, kus arveldame sularahas.

Igale etendusele järgneb traditsiooni kohaselt vestlusring näitlejate ja erikülalistega, seekord Soome-Eesti valdkonna tegijatega (Imbi Paju, Mika Keränen, Pihla Maria Siim jt).

KUHU TULLA?

ERMi Viinaköök asub muuseumi A sissekäigu kõrval järve ääres (Muuseumi tee 2, Tartu). Soovitame kaasa võtta ka piknikuteki või pleedi!

PS! Must Kast kogub 1. juunist toetust väikekaubiku ostuks läbi «Ma armastan aidata» annetuskeskkonna. Rohkem infot SIIN.