Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Soome100

Soome Vabariik 100

Tähistame koos!

Postimees

Pikk teekond Ida-Soome: uurijana pendeltöötaja kingades

1
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Loo autor Keiu Telve | FOTO: Erakogu

Minu Soome teekond hakkas ühel talvisel veebruarikuu hommikul Tartust. Ma teadsin hästi, mis mind ees ootab. Kolm tundi sõitu sadamasse, tund aega laeva ootamist, kaks ja pool tundi laevas ja siis veel 400 kilomeetrit, interneti järgi viis ja pool tundi sõitu Venemaa piiri lähedal olevasse Põhja-Karjala keskusesse, Joensuusse

Tartust Tallinnasse sõitmine oli tuttav ja läks kiiresti. Seejärel sain laevas kaks ja pool tundi puhata. Esimesed 100 kilomeetrit Helsingist möödusid ruttu. Minu rõõmuks sain veel pool tundi kuulata tuttavaid Eesti raadiokanaleid. Sõit kiirteel viis mind nobedasti Lahtini. Esimene pool päevast oli möödunud väga sujuvalt ning see pani mind naiivselt uskumas, et ühe päeva jooksul 700 kilomeetrit sõita polegi nii hull.

Soomes elades saab üsna pea selgeks, et distantsid selles riigis on ikka hoopis midagi muud kui Eestis. Neljatunnised autosõidud pole kellelegi võõrad. Päeva pikkune reisimine, et minna külla Kesk-Soomes elavatele sugulastele, pole mingi imeasi. Kõigele lisaks ei pea soomlased paljuks mitme linna vahel pendeldada ning töönädalast näiteks kaheksa kuni kümme tundi rongis veeta.

Seda teades, proovisin ennast lohutada, et siin riigis peabki kuhugi jõudmiseks pikemaid distantse läbima. Olin selleks hetkeks jõudmas peaaegu juba Mikkelisse. Kuigi autos istumisest valutasid nii selg kui õlad, ei lasknud ma veel tujul langeda.

Püüdsin enda sisekaebusi rahustada mõeldes kõikidele nendele pereisadele, kes iga viie või kümne päeva tagant Eestisse sõidavad. Helsingist praamiga üle lahe sõitmine on vaid väheste luksus. Paljud peavad nii enne kui ka pärast laeva veel sadu kilomeetreid läbima, et koju jõuda. Näiteks Kuopiost kuus tundi Helsingisse, siis praam, siis veel kaks tundi Pärnumaale kodukülla. Imestan siiani väga, kuidas nad küll jaksavad?

Kui mul oli kaks kolmandikku teekonnast läbitud, läks väljas pimedaks. Lootuses kiiresti kohale jõuda, ei peatunud bensiinijaamades, ei söönud õhtust ega teinud puhkepause. Pikalt võisin olla ainukene sõitja keset neid lõputuid võõraid maanteid. Mulle tõesti tundus, et see teekond ei saa kunagi otsa.

Joensuusse jõudsin ma lõpuks ikkagi kohale. Autost väljudes vandusin ennast, miks küll olin otsustanud Ida-Soome autoga tulla. Lubasin endale, et ma ei sõida enam kunagi ise risti läbi Soome Joensuusse või isegi mitte enam tagasi Eestisse. Sellel öösel nägin ma ka unes kuidas ma sõitsin seda lõppematut talvist maanteed. Mõne nädala pärast oli sõitmise vaev juba väheke ununenud ja nüüdseks olen sama teekonda läbinud veel neli-viis korda. Viimane kord Joensuusse jõudes, tundub kunagine sõitmise talumatu raskus isegi veidi totrana. Eks ka ju öeldaks, et inimene harjub lõpuks kõigega.

_______________________

Keiu Telve on Tartu Ülikooli etnoloogia osakonna doktorant ja Rakendusliku Antropoloogia Keskuse uuringute juht. Keiu on olnud alates bakalaureuseõpingutest huvitatud humanitaarvaldkonna rakenduslikest võimalustest ning antropoloogiale omase perspektiivi kasutamisest ühiskondlike küsimuste mõistmiseks ja lahendamiseks. Magistritöö raames uuris Keiu Eesti ja Soome vahelist pendelrännet ning jätkab sama teemaga doktorantuuris, uurides lähemalt pendeltöö mõju peresuhetele.

Tagasi üles