Soome 100: suur sõprus... ja nii see algas
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2017/11/30/7364387t1h2ae7.jpg)
Lähiajal on kahel hõimurahval põhjust tähistada oma riigi sajandat sünnipäeva: Soome Vabariik 6. detsembril ja Eesti Vabariik 24. veebruaril. Neil kahel riigil, mida lahutab ainult 80 kilomeetri laiune Soome laht, on kaks nii erinevat saatust.
Soome säilitas Talvesõjaga oma iseseisvuse, kuigi kaotas 13 protsenti territooriumist, meie aga kaotasime pooleks sajandiks iseseisvuse. Sõdade ja okupatsiooni tagajärjel tekkis meil võrreldes Soomega suur majanduslik mahajäämus.
Mulle meenub 1989. aasta kohtumine Rudolf Jalakaga, kes oli Uppsala ülikooli väliseestlasest audoktor, hiljem Eesti peaministri majandusnõunik, rahareformikomitee liige ja Eesti Panga nõukogu liige. Kui ta oli ametisse astunud, külastas ta ka Tartu linna ja ülikooli. Kohtumisel temaga selgitasin meie majanduse toimimise põhimõtteid. Ta kuulas tähelepanelikult ja tunnistas, et ei olnud siiani aru saanud, kuidas toimib see nn plaanimajandus. Viimaks mõistis ta, et see on ehtne koloniaalmajanduslik poliitika.
Uppsala oligi esimene linn, kes julges juba 1988. aastal sõlmida Tartuga sõpruslinnade lepingu.
Ettevaatlik välispoliitika
Samal ajal otsisime kontakte Soome suuruselt teise linna Tamperega. Tamperega olid suhted tekkinud juba ülikoolide, teatrite ja spordiorganisatsioonide kaudu.
1989. aastal sõitsin eraviisiliselt Tamperesse ja täiesti juhuslikult kohtusin seal Tampere linnavolikogu liikme Liisa Löyttyniemiga, kes osutus suureks Eesti sõbraks. Liisal oli Tallinnas väga hea tuttav, keda ta soovis külastada, kuid ta ei saanud viisa hankimiseks kutset. Korraldasin talle kutse, et ta saaks tutvuda Tartu linnavalitsuse tööga ja meie eluoluga. Külastuse eesmärk oli, et saaksime tulevikus kahe linna sõprussuhteid arendada.
Liisa Löyttyniemi külastas Tartut mitmel korral ja tema eestvõtmisel loodi Tampere-Tartu selts. Kontaktid loodud, saatsime 1990. aasta sügisel linnapea Toomas Mendelsoni kirja Tampere linnajuhtidele kutsega tulla delegatsiooniga Tartusse, et arutada koostöö ettevalmistamist.
Liisa Löyttyniemi valmistas ette Tampere linnavolikogule otsuse eelnõu kahe linna sõprussuhete arendamiseks, kuid see lükati kalevi alla.
Lassi Saressalo kirjutab oma raamatus: «… selline asjade tähelepanuta jätmine oligi Tamperes tollal Soome ametlik välispoliitika, mis ei lubanud kuidagi uskuda, et maailm muutub ja Nõukogude Liit laguneb. Ei usutud Eesti iseseisvusesse. Tamperes andis selliste seisukohtade mõju väga otseselt tunda, sest linnapea Jarmo Rantanen oli tol ajal Soome siseminister (linnapea igapäevaste ülesannete täitmiseks oli määratud asendaja – V. K.) ning loomulikult seotud presidendi ja valitsuse välispoliitiliste hoiakutega. Fakt on ka see, et Tampere linna ametkond ei olnud muuski osas veel uue aja tulekuks valmis.»
Kohe pärast 1991. aasta augustisündmusi võeti Liisa Löyttyniemi ettepanek järsku menetlusse ja selge häälteenamusega ka vastu. Sõpruslinnade leping sõlmiti Tartu raekojas 22. detsembril 1992.
Lepingule kirjutasid alla Tampere poolt volikogu esimees Sirkka Merikoski, abilinnasekretär Pertti Paltila ning Tartu poolt volikogu esimees Aino-Eevi Lukas ja linnapea Ants Veetõusme. Sisutihe koostöö oli sellega ametlikult alanud.
Bussid kingituseks
Iseseisvunud Eestil ja Tartul sealhulgas oli palju probleeme. Näiteks meie linnaliikluses kasutatavad bussid olid vanad ja nende tagavaraosade saamine osutus võimatuks.
Tampere linn ostis omale uued bussid ja neil kasutuses olnud bussid remonditi ja komplekteeriti meie tarbeks. Kokku saime kingituseks – ja osa neist ka ostsime – ligikaudu 40 autobussi. Bussidega pandi kaasa meie soovil haiglavarustust ja aparatuuri. Pertti Paltila oli määratud Tampere-poolseks koordinaatoriks, kes komplekteeris saadetised meie palvete põhjal.
Abistamine ei olnud mitte ainult materiaalne, suhtlema hakkasid omavahel Tartu ja Tampere linnaelu valdkondade töötajad, nagu näiteks kultuuri, linnamajanduse, linna planeerimise, ehituse ja hariduse vallas.
Tekkisid koolidevahelised kontaktid ja korraldati õpilasvahetusi, mis pidevalt on laienenud, ning on tekkinud sõpruskoolid.
Koostöö muutus kiiresti nii tihedaks, et tamperelastel tekkis idee Uppsala maja eeskujul renoveerida Tartus üks räämas maja Tampere majaks.
Pika otsimise järel jäime peatuma Jaani 4 hoone juures. Ideest teostuseni läks veel aega. Pertti Paltila meenutab, et ta peaaegu väänles piinlikkusest, kui Tampere linnavolikogu delegatsioonile renoveerimiseks planeeritud maja esitleti.
Külalised viidi maja hoovi. Hoone oli pehmelt öeldes räämas, erilist jahmatust tekitas maja külge ehitatud kahekorruseline käimla. Linnavolinikud ei pääsenud – võib-olla õnneks – majja sisse, sest see oli veel üürnikke täis.
Aastal 1994 alustati selle elanikest vabastamist, planeerimist ja projekti koostamist. 1996. aastal eraldas Tampere linn eelarvest miljon Soome marka maja renoveerimiseks. Aamulehti jälgis vahetpidamata Tampere maja tööde arenemist, tegemist oli ju õige tähelepanuväärse asja, Tampere linna esimese välismaal asuva «saatkonnaga». Brüsseli bürood polnud tol ajal veel üldse plaaniski. Asi oli ka miljonis margas.
Tampere maja avati 13. septembril 1997. Maja avamisel osalesid nii Soome Vabariigi kui ka Eesti Vabariigi ministrid, Tampere ja Tartu linnajuhid, maja idee käimalükkajad ja ehitajad. Nii see algas.
Abisaajast partneriks
Tasapisi muutus Tampere-poolne abistamine kahepoolseks koostööks mitmetes valdkondades.
Tartu linn on tänanud koostöö eest ja on tunnistanud Tartu Tähe kavaleriks Liisa Löyttyniemi, Pertti Paltila ja Lassi Saressalo. Tartu medaliga on autasustatud Timo P. Niemist.
Hiljem on lisandunud Soomest sõpruslinnadeks Hämeenlinna ja Turu.
Tartu on tunnustanud Tartu Tähe kavaleriks endise Turu linnapea Arma O. Lahoniity.
Nüüd käib koostöö juba Euroopa Liidu tasandil. Euroopa Liidu pakutavad võimalused ja üha laienev linnade rahvusvaheline koostöö muudab kontaktide iseloomu, kolleegidega kohtutakse nüüd peale kodulinna aina sagedamini ka muudel asjaoludel laialdaste Euroopa Liidu projektide raames.